Jaan Malin/Maris Valk-Falk
Ideoloogilisi ääremärkusi häälutusele/Kognitiivseid ääremärkusi häälutusele
JAAN MALIN. IDEOLOOGILISI ÄÄREMÄRKUSI HÄÄLUTUSELE
Mis on 'häälutuse' juured? Mis on häälutuse juured?
Millega ma häälutades tegelen?
Kui palju on häälutuses muusikat ja muusikas häälutust?
Kas on võimalik häälutada ilma hääleta?
Mis juhtub siis, kui häälutusele lisada performatiivsus?
Kas häälutus < poliitika või häälutus> poliitika?
MARIS VALK-FALK. KOGNITIVISTLIKKE ÄÄREMÄRKUSI HÄÄLUTUSELE
Häälutamise mõiste hõlmab modernset poeesiat, kus foneetiliselt arusaadavalt häälutatakse sõnu või segmente (millel ei pruugi olla semantilist tähendust). Häälutamist ja vokaalset meloodiat seob ühine mõiste, helikõrguskontuur (tabatav nii palja kõrvaga kui analüütiliselt). Häälutatud helikõrguskontuuril on lauluhäälega võrreldavad formandid (tämber) ja temporaalsus (rütm). Häälutamiskunstis esinevad eri kirjanduslikud ja muusikalised vormid, nt tähenduseta tekst, poeetiline tekst, dramaatiline tekst, iseseisev muusikaheli, muusikaline meloodia, müra (Russolo järgi). Häälutamine toimub ühehäälselt, kuid on võimalik ka polüfooniliselt. XX sajandi klassikalist häälutamist viljelesid poeesias avangardistid: futuristid (nt Marinetti onomatopoeesia lahingumüradega), dadaistid (nt Tzara, Laaban). Helipoeesia mõiste kaldus avangardistlikku muusikasse (nt Cage). Kaasaegne häälutamine laieneb Euroopas, Ameerika Ühendriikides, ka Eestis (nt Roomet Jakapi, Jaan Malin, Ivi Rausi, Laura Remmel).
Kasutatud kirjandus
Perloff, M. & Dworkin, C. (eds) (2009). The Sound of Poetry, the Poetry of Sound. Chicago, London: The University of Chicago Press.
Russolo, L. (1916). L’Arte dei rumori. Milano: Edizioni futuriste di “Poesia”.